On väga huvitav jälgida, kuidas muutub lapsepõlvest tuttava tänava välimus. Eelmise kümne aasta jooksul muutus vast ainult aknaraamide värv, kuid nüüd ei tunne naabermaja peale kapitaalremonti kohe äragi.
Mitte alati ei rõõmusta renoveeritud majafassaad möödujate silmi. Jahtides odavamat ning olles «ehitajate» lõtkus, «kleebitakse» majaseintele arhitektuuriliste lahendustega täiesti sobimatu materjal. Selle tulemusena kaotab maja oma eripära.
Maja fassaadi järgi võime otsustada paljutki. Näiteks vahendite summa, mida majaomanik või korteriühistu on kulutanud. Kaudselt võib hinnata inimesigi, kes ühes majas elavad: kuivõrd suur oli üksmeel elu heakorrastamiseks lahenduste väljatöötamisel, kuivõrd professionaalselt ja targalt tegutseb ühistu juhatus, samuti – milline on inimeste maitse, kes valisid renoveerimismaterjalid. Hinnangu tervik ütleb meile, kuivõrd tahaksime me ise selles majas elada. Rääkimata uhkusest, mida me tunneme, elades inimväärsetes tingimustes.
Pole vaja omada palju fantaasiat, et uuendada tüüpilisi paneelmaju, mida ehitati eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. Kahekümnenda sajandi esimese poole majad soovivad soojuse hoidmise ja halva ilma eest kaitsmise kõrval säilitada ka oma arhitektuuristiili ja taastada kunagi olnud ilu. Maja omaniku või korteriühistu ees seisab küsimus: kuidas säilitada kipsornamenti, sambaid, rõdusid, aknalaudu, ukse-ja aknaliiste ning teisi fassaadi elemente, mida 20. sajandil tehti otse fassaadil tsementliiva vahekihina käsitsi?
Trükkimiseks
